Esimene emotsionaalne kogemus
Väikelapse kõige esimesed emotsionaalsed kogemused on just kehalised tunnetused.
Sülelapse taktiilsed või maitsetunded võivad olla meeldivad, mugavust ja naudingut tekitavad või vastupidi — valulikud ja hirmutavad. Uued emotsioonid talletuvad ta mällu järk-järgult, lisandudes neile, milliseid laps on juba enne tundnud.
Kui me aga kõik alustame oma emotsionaalset arengut üheltainsalt „stardijoonelt“, kust siis tekivad sellised meievahelised erisused? Vastus on lihtne: emotsioonid tulevad meie juurde ühte teed pidi, ent see, kuidas nad mõjutavad meie edasist arengut on täiesti individuaalne. Viis, kuidas laps suudab (või ei suuda) oma emotsioone tunnetada ning neid väljendada, ei sõltu üksnes temast.
Laps ei kujune välja ise, vaid koos inimestega, kes teda ümbritsevad. Just lähedased mõjutavad oluliselt tema emotsionaalset arengut. Nad on eeskujuks, ent aitavad tal ka mõista, mida ta ise tunneb.
Laps on erutatud. Kuidas teda aidata?
Kui lapsed puutuvad kokku millegi tundmatu, ootamatu või hirmutavaga, pole vanematel alati lihtne õigeid sõnu leida, et nende üleelamisi vähendada. Mida siis teha?
Iga vanem teeb seda, mida suudab. Ideaalset lahendust ei ole kellelgi.
Lapse jaoks on kõige olulisem...
- Et sõnad oleksid öeldud. Tänu sellele hakkab tema kurbus teda kõnetama ning mure läheb üle meeleheitest teistsuguseks, samuti valulikuks tundeks, ent selliseks, millega võib toime tulla.
- Et armastav täiskasvanu oleks valmis teda ära kuulama. Ta suhtub temasse kui isiksusse, kes on ära teeninud usalduse. Täiskasvanu jagab lapse muret ja on alati valmis aitama.
Mida öelda, mida teha?
1. Ootamatu surm. Tõde on alati valus, ent vahel on see lausa vastupidine. Kui last toetatakse, siis osutub olukord tema jaoks lõppude lõpuks vastuvõetavaks. Ta tuleb sellest välja täiskasvanumana, kuna temasse on nii suhtutud. Järelikult on oluline tõtt rääkida ning võimaldada tal jagada oma muret täiskasvanuga.
2. Vanemate vahel tekkis tüli. Oluline on, et laps teaks, et …
- Ei tülitse mitte tema vanemad, vaid mees ja naine. See tähendab paar, kes on ilma tema osavõtuta välja kujunenud.
- Mitte tema ei ole tüli põhjus, isegi kui see sai alguse probleemist, mis puudutas teda.
- Tema ei pea olema kohtunik ega lepitaja.
Teinud need asjaolud selgeks, on tähtis näidata, et laps võib väljendada oma ärevust, muret ja hirmu, mille tüli temas esile kutsus.
3. Ta räägib, et sõber ei taha temaga enam sõbrustada. Lapsele tuleb selgeks teha, et...
- See ei tähenda, et ta pole armastust väärt.
- Milline ta ka ei oleks, ta ei saa olla eranditult kõikide poolt armastatud.
- Võimalik, et ta meenutab sõbrale kedagi, keda too ei armasta. Või on ta teinud midagi, ilma seda soovimata, mis sõbrale ei meeldinud.
- Ümberringi on palju lapsi. Kellega ta võib klassis arvestada? Millise uue sõbra võiks ta endale leida?
4. Kui ta on vihane, on oluline...
- Eraldada viha põhjusest, mis viha esile kutsus. Emotsioon on alati lubatav, igaühel meist on õigus endast välja minna, isegi siis, kui teised seda heaks ei kiida.
- Ilmutada sümpaatiat, tunda talle kaasa ja rääkida temaga viha põhjusest.
- Kui viha põhjuseks on keeld, ei takista see vanemaid last toetamast, „Saan aru, sellega on raske leppida, ent see on kohustuslik“. Öelnud seda ja veendunud, et laps spekuleerib oma vihaga, võib talle soovitada oma emotsioone teisiti ilmutada, näiteks sõnade abil.
Kommentaarid